esmaspäev, 3. september 2007

Hooaja viimased (?) võistlused - Soome MV

Siinkohal siis Arbo poolt lubatud minu kommentaarid:

Tavarada toimus linnalähedases parkmetsas, mis reljeefivormidelt pigem Kesk-Euroopalik. Kõrguste vahe kaardil oli 75 meetrit ning tihe ja põnev radadevõrk pakkus põnevaid teevalikuid. Mul oli viimastel minutitel enne starti uskumatult palju ebaõnne ja sama palju ka õnne. Nimelt soojenduse lõpus, vähem kui 15 minutit enne starti, purunes mul tagakumm, kuid kiirelt finišisse joostes õnnestus Ingritilt sobivate pedaalide, toimiva käiguvahetuse ja reguleeritava sadulaga ratas laenata. Aitäh veelkord, Ingrit :) Eelstarti küll hilinesin, aga kaardi sain kätte juba õigel ajal. Laenatud ratas sobis suurepäraselt, rõõm stardijoonele jõudmisest oli suur ja läbisin keerulise raja vaid minimaalsete vigadega. Tasuks pronksmedal.

Õhtul võrdlesime tavaraja ja eesootava pika raja kilomeetreid ning punktide arvu ning järeldasime, et pühapäeval tuleb meeste võitja ajaks umbes 1h30min. Aasta varem sõideti soomekatel 45 km alla pooleteise tunni, tundus et sel aastal on sama ajaga 40 km vägagi reaalne läbida. Öösel sadas vihma. Stardi alguseks vihmasadu ei lõppenud. Külma oli +8 kraadi. Olin eelviimane startija. Teel võistluskeskusest stardi poole (väljaspool võistlusmaastikku) sõitsid mulle vastu meesteklassi võistlejad numbriga 1 ja 6. Sellele, et need võistlejad olid oma võistluse juba lõpetanud, sai olla ainult kaks võimalikku selgitust: (1) rada on lühike ja kiire või (2) mehed ei suutnud rada läbida. Ja esimene võimalik selgitus ei tundunud eriti tõenäoline. Stardis esimest pilku kaardile heites sai selgeks - tänane rada tuleb Poola Ultra Longi põhjamaine märg ja rõve vend.

Metsas leidusid küll mõned normaalselt sõidetavaid hooldusteed, kuid rajad mis nende vahele jäid, koosnesid lõpmatust arvust nurgelistest kividest ja nende vahel lirtsuvast porist. Rattaga sõitmine oli tihti aeglasem, kui rattaga jooksmine, aga maastik hoolitses selle eest, et keegi end mudakivisupis liiga kauaks sõitma ei unustanud ja peletas ratturi varsti sadulast. Leidus laskumine, kus isegi Margus "kukun, end kasvõi puruks, aga sõidan" Hallik otsustas turvalisuse huvides ettevaatlikult alla astuda. Üllatuslikult sõitsin mina sealt hirmuga-pooleks ikkagi alla. Lendav pori kattis kõik võistlejad ja rattad paksu kihiga. Meie prognoositud pooleteise tunniga ei jõudnud ma finišisse, ma jõudsin kaardivahetusse, ainult selleks et leida, et teine ring on sama pikk kui esimene.

Meeste parimal kulus raja läbimiseks lähes 2,5 tundi ja eliitklassi meestest katkestasid peaaegu pooled. Seekord tõi mulle medali ettevaatlikkus, valisin juba algusest rahuliku sõidutempo, vältisin tehnilisi probleeme, ehkki ei vältinud kukkumisi, aga kestsin pingituse ilusti lõpuni ära. Peale finišit kiskusid pingelise ratta taltsutamise järelmõjuna krampi käed, mitte jalad nagu jalgrattaspordis tavaline.

4 kommentaari:

Margus ütles ...

Laskumistest, täpsustuseks.

Tollest väikesest kaljuastangust raja keskosas tulin ratas käe kõrval alla just seetõttu, et hoida eshammakaid kaljutüki puremisest eemal. Kuna oma jõhkra sõidustiili tõttu olen sunnitud vahetama suurt esihammakat tihedamini kui teised, otsustasin neid peale paari kivitabamust siiski säästa, sest mõni hammas oli sealt juba niigi puudu. Enda pärast nagu hirmu küll ei olnud.

Raja lõpuosas vihmasajus kitsal, märjal, kõrgel ja kaldusel laudteel sõites oli juba ükskõik - mõtlesin et kui kukun hoo pealt poole meetri kõrguselt risttaladesse, siis need paar kilomeetrit finišisse jooksen ka rattatükid käes ära..

Aga muidugi teab iga kivipallurgi et - terve mees terve rattaga finišis on parem kui katkine mees katkise rattaga metsas! Lihtsamalt öeldes, väga hullu siiski ei tasu panna, sest kukkumisest tingitud ajakadu mõjub tulemusele halvasti või jääb seetõttu teinekord koht üldse saamata.

Näiteks aastal 2000 Slovakkia mägedes MK-finaaletapil puruks kukutud õla tõttu kaotasin oluliselt aega, kohti ja seega väärtuslikke MK-punkte. Arvan, et vahel ei ole isegi näiteks katkine rangluu veel piisav põhjus katkestamiseks ning nii pingutasin tookord raja rõvedalt piineldes lõpuni, luuotsad küll klõbisesid ratta esiotsa juurikatest üle tõstes, kuid lõpuni ma tulin ja valušoki tõttu hakkas pilt alles peale võistlust eest minema.

Karm oli lugu ka kiirendustrennis suure koeraga kokkupõrge Tšehhi laagris kevadel 2004, mil peale poolikut saltot suurelt hoolt ja laskumisel õlale asfaltile maandumist oleks parema meelega tahtnud kiirabiga ära sõita. Kuid kuna olin linnast ca 10 km eemal, siis pidin ise hakkama saama.

Mõningase soigumise järel hakkasin juba keha tundma, peksin esikahvli vahelt mitte läbimahtuva ratta kuidagi jalaga sirgemaks ning ühe käega juhtides veeresin - komberdasin kodupoole. Haiglasse läksin Prahas alles õhtupoolikul. Tagasiteel ei saanud muidugi jätta vaatamata enda väga sandile olukorrale põikamata sisse ühte teele jäänud rattapoodi, uurimaks mis maksab uus esijooks.

Järgmisel päeval kavas olnud Tšehhi Karikavõistlused jäid sõitmata ning ka raami sain varsti maha kanda. Trennid muidugi täitsa tegemata ei jäänud - väntasin sisepukil käsi sidemega kaenlas paaritunniseid otsi, kuid väärtuslikku treeninguaega Austraalia MM-ile vastu minnes siiski veidi kaotasin.

Anonüümne ütles ...

Issand, mida mu silmad peavad küll lugema... isegi katkine rangluu pole veel piisav põhjus katkestamiseks... appi!

Anonüümne ütles ...

jõrmid kivipallurid siin...;)

Anonüümne ütles ...

Näet, sa polegi ainuke hull – ühe leidsin veel!!

Lahtise rangluumurruga mees väntas Tartu maratoni lõpuni (Postimees)

Varasemast mudasemates ja tuulisemates tingimustes kulgenud pühapäevasel Tartu rattamaratonil murdsid kolm osalejat rangluu, kusjuures üks neist õnnetuist suutis sõita võistluse sellele vaatamata lõpuni.

Too mees, kes hoolimata lahtisest rangluumurrust, mille tulemusena oli luu ots tunginud naha pinnale, lõpuni pingutas, oli maratoni meditsiiniteenistuse koordinaatori Andras Laugametsa sõnul läbinud koguni viimased 30 km traumeerituna, kirjutas Pulleritsu ja Šmutovi spordiblogi.

«Oli väga sõbralik ja kift vend,» meenutas Laugamets. «Ütles, et poisid, vaadake, õlaga on mingi jama.»

Meditsiiniteenistus tuvastas verejooksu ja luumurru ning sõidutas mehe kohe haiglasse.

Laugamets oletas, et rangluumurd võis lahtiseks muutuda sõidu ajal maastikul põrutades.

Finišijärgses alas õmblesid meedikud lõpetanuil kinni ka paar haava, mis enamasti olid tekkinud hammasrattaga säärt veristades.

Laugamets väitis, et vaatamata niisketele ilmastikuoludele ei saanud kuidagi väita, et traumasid oleks esinenud üleliia palju.

«Tavaline päev,» nentis ta.

Tartu rattamaratoni kohta saab täpsemalt lugeda spordiblogist aadressil suusk.blogspot.com.