Hooajalõpu ratta-o maratonid Soomes

Kellel rattaga orienteerumisest suvel Eestis väheks jäi, saab panna oma sõiduvahendi joonele põhjanaabrite sügisestel maratonidel. Kas ongi tegu kohe pika raja rattaorienteerumisega? Jah, on küll. Seigelda saab nii ratta-o kui tavalise-o kaartidel, sekka kasutada ka linnaplaani.

29.09. - Jämi Pyöräsuunnistusmaraton Ühisstardist 55 km, kasutusel Hämeenkankaa orienteerumiskaardid. Mõõtkava 1:10 000 ja 1:15 000, kokku tuleb läbida tervelt kuus A4 kaarti. Maastik on tuntud ratta-o palügoonina - Soome WRE etapid ja Austraalia MM-i katsevõistlused peeti siin maha 2004. aasta augustis. Paar kuud varem tol hooajal joosti sealsetel maastikel ära ka Jukola teatejooks.
P.S. Esimesele 48 lõpetajale auhind. Maastikud on kiired, võitja aeg alla 3 tunni.

06.10. - GUNU MTB-O MARATON (Kokkola, distantsid 42, 21 ja 10 km). Kasutusel ratta-o kaardid, ülesõidud linnaplaani järgi. Ka Botnia lahe äärse Kokkola maastikud on rattaorienteerujatele tuntud, siin on üsna mitmel korral peetud Soome meistrivõistlusi. Viimati jagati SM-medaleid Kokkola ümbruses lausa sel kevadel kui kavas olid teatesõidud.

Mõned Eesti esindajad on juba kindlasti lubanud stardis olla, nimelt ühed suuremad eestlastest ratta-o fännid: ekipaaž Mart Pais - Merle Rohtla on lausa kolinud maailma tugevaimasse ratta-o riiki, et oleks hea lähedal sealsetel võistlustel käia.

Tervitused soojast Kanadast ja edu kõigile!

Soome MV 2007 Marguse vaatevinklist

Selle aasta Soome meistrivõistlused olid jõudnud ringiga taaskord Hämeenlinna, kus 1999. startisin esmakordselt põhjanaabrite ratta-o MV-l. Hämeenlinna maastikud on minu meelest olnud ratta-o poolelt ühed Soome nõudlikumad, kuna siin on pea alati olnud juures kolmas mõõde.

Minu üheksandad SM-kisat ei andnud medalit veel ka seekord, kuigi kohtadel 4.-5.-6. olen figureerinud mitmetel hooaegadel. Kahju, sest sel aastal olid eriti head võimalused poodiumile tõusmiseks. Ehkki tänavu oli osavõtjaskond kõigi aegade suurim (meeste põhiklassis koguni 52 startijat lühirajal), on tase esikümne sees minu arust omajagu langenud. Või on meie tase äkki niipalju tõusnud? Pakun siiski, et mõlemat.

Konkurentsi olid muide teiste seas pakkumas näiteks suve-o poolelt norrakas Oeystein Kristiansen (o-jooksu MM-kuld 2005 ja 2006) ning suusa-o maailma hetke teine number soome-rootslane Staffan Tunis.

Sel aastal jäi saagiks siis kummalti päevalt plakettipaikka: laupäevasel lühirajal olin 4. (aeg 51.47 ja kaotus +1.56) ja pühapäevasel ultra-pikal tavarajal 5. (aeg 2.35.56 ja häving võitjale +10.47). Lühidalt öeldes olen üllatunud, et niivõrd kehvade sõitudega üldse nii kõrged kohad sain.

Samas füüsiline vorm on MM-i järel olnud väga hea ja võib-olla isegi veel parem kui Tšehhis, millest annavad aimu eelmisel nädalal Leedu rahavõistlusel näidatud sõidud, kus õnnestus suurt konkurenti Tõnist lüüa kahe päeva kokkuvõttes enam kui kolme minutiga.

Ehkki Soome MV-l ma puhta sõiduga kellelegi küll alla ei jäänud, olid rajad siin o-tehniliselt palju nõudlikumad ja nendega ma kahjuks väga hästi hakkama ei saanud. Lühirajal kogunes vigu kokku kolme minuti kanti ja pikal rajal lausa 12-13 minuti jagu.

Lühirada: Ehkki orienteerumine oli algul veidi krobeline, polnud raja esimene pool siiski veel kõige hullem. Täpselt distantsi keskel – 10. kp-s olin viies ajaga 26.18. (Kohe minu ees MM-i lühiraja viienda koha omanik venelane Maxim Zhurkin 26.15 ja Tõnis 26.16) Juhtis Juho Saarinen 25.33, hilisem võitja Tervala oli aega kulutanud 26.04. Suurim osa kaotusest oli kogunenud teevalikul viiendasse +0.34.

Medalite jagamisel said minu jaoks otsustavateks etapid 11-12 ja 12-13, kus suutsin kehvade teevalikute tõttu ära anda kokku 1.36., sellest 13. punktiga koguni 1.10. Läksin seal väikest rada pidi otse lõikama, mis aga osutus sõidetamatuks ja nii tuli paarsada meetrit lihtsalt joosta ratas õlal või käekõrval. Tugeva lõpuga suutsin üldarvestuses küll paar kohta tõusta, kuid tuttav 4. plats jäi siiski ka seekord laeks.

Tavarada: Ehkki olid minu lemmikolud (füüsiliselt äärmiselt raske: pikk rada, vihm, pori, tõusud), ei olnud see minu päev. Laskmata end häirida varajasest stardikohast numbri alt 5, stardiaeg 0.08, tuiskasin rajale kõrge motivatsiooniga ning hakkasin koheselt maksimaalselt pingutama. Esikoha konkurentsist langesin siiski välja kohe esimese pooltunniga, saatuslikuks said kaardilt puuduvad rajad, millel veetsin etappidel 1-2 ja 2-3 kokku kümme liigset minutit. Hooaja suurima vea – vähemalt 9 minutit tegin teel kolmandasse, kus paralleelsituatsioonis otsisin punkti tõsimeeli ja meeleheitlikult ca kilomeetri kaugusel õigest kohast. (Muide, ma ei olnud ainus, kes sellele ekstra-jäljele keeras – vaheajad näitavad, et vähemalt viis venda keerasid peale seda paari lisakilomeetrit rattanina kohe finiši poole.)

Peale sellist eksimust oli tunne algul õige masendav, sest sõita oli veel kaks tundi ning mäng tundus üsna selgelt läbi olevat ja korraks käis peast läbi isegi katkestamise mõte. Aga ma ei ole katkestaja-mees ning püüdsin end igat-pidi motiveerides sõitu võistlusena jätkata. Ülesanne oli siiski raske, sest olin langenud koguni kohale kolmanda kümne keskel ning ka kaotust oli selleks hetkeks kogunenud liidrile juba 10.14.

Etteruttavalt olgu öeldud, et finišis olin viienda kohaga, kaotus võitjale +10.47 ja kolmandale kohale +1.46. Ülejäänud rada vist ei kulgenud eriti pahasti? Siit moraal, mida me ikka ja jälle oleme pikkadel radadel tõdenud – isegi peale väga suurt viga ei ole veel kõik kunagi kadunud.

Huvitav oli vaheaegade võrdlus pikal rajal pronksmedali võitnud ja mind ligi kahe minutiga edestanud Tõnisega – 20 etapist sõitsin tast 19 kiiremini ja kaotasin vaid ühe... Ja kuigi suutsin omavahelises võrdluses sõita lõpuga tagasi enam kui 5 minutit, on fakt et Tõnis tõusis medalivõitjaks ning oli minust kokkuvõttes ikkagi kiirem. See näitab kui oluline on orienteerumisspordis ikkagi hea orienteerumisoskuse osakaal.

Rahule võin jääda ainult 45 minuti pikkuse lõpuspurdiga, kus suutsin viimasel kümnel punktivahel sõita kõik esikolmikusse kuuluvad vaheajad (3-2-2-2-1-1-3-1-3-1). Muide, eelinfo põhjal olime valmis 1.30-1.40 pikkuseks pingutuseks ning seetõttu läksin rajale vaid ühe joogipudeliga. Raja teisel poolel tundsin siiski kerget kustumist ja väga suurt puudust geelide turgutusest, olin need lühikese tavaraja ootuses jätnud rahumeeli autos olevasse kotti.

Lõpetuseks: rada oli nii karm, et katkestajaid oli vaid natuke vähem kui lõpetajaid ning viimane aja kirja saanu, meie mees Mart Pais, kulutas 40 km läbimiseks 4.19.

Õhku jääb veel üks küsimus - kõigi aegade parim rattaorienteeruja Mika Tervala lubas selle hooajaga lõpetada oma pika ja eduka karjääri. Sel nädalavahetusel võitis 39-aastane kuuekordne maailmameister küll lühiraja, kuid pidi katkestama tagavahetaja purunemise tõttu pikal rajal. Kas Teie oleksite rahul sellise tulemusega oma viimasel võistlusel? Spordimehe hing ütleb, et me saame suurt Mikat veel ratta-o radadel näha...

Hooaja viimased (?) võistlused - Soome MV

Siinkohal siis Arbo poolt lubatud minu kommentaarid:

Tavarada toimus linnalähedases parkmetsas, mis reljeefivormidelt pigem Kesk-Euroopalik. Kõrguste vahe kaardil oli 75 meetrit ning tihe ja põnev radadevõrk pakkus põnevaid teevalikuid. Mul oli viimastel minutitel enne starti uskumatult palju ebaõnne ja sama palju ka õnne. Nimelt soojenduse lõpus, vähem kui 15 minutit enne starti, purunes mul tagakumm, kuid kiirelt finišisse joostes õnnestus Ingritilt sobivate pedaalide, toimiva käiguvahetuse ja reguleeritava sadulaga ratas laenata. Aitäh veelkord, Ingrit :) Eelstarti küll hilinesin, aga kaardi sain kätte juba õigel ajal. Laenatud ratas sobis suurepäraselt, rõõm stardijoonele jõudmisest oli suur ja läbisin keerulise raja vaid minimaalsete vigadega. Tasuks pronksmedal.

Õhtul võrdlesime tavaraja ja eesootava pika raja kilomeetreid ning punktide arvu ning järeldasime, et pühapäeval tuleb meeste võitja ajaks umbes 1h30min. Aasta varem sõideti soomekatel 45 km alla pooleteise tunni, tundus et sel aastal on sama ajaga 40 km vägagi reaalne läbida. Öösel sadas vihma. Stardi alguseks vihmasadu ei lõppenud. Külma oli +8 kraadi. Olin eelviimane startija. Teel võistluskeskusest stardi poole (väljaspool võistlusmaastikku) sõitsid mulle vastu meesteklassi võistlejad numbriga 1 ja 6. Sellele, et need võistlejad olid oma võistluse juba lõpetanud, sai olla ainult kaks võimalikku selgitust: (1) rada on lühike ja kiire või (2) mehed ei suutnud rada läbida. Ja esimene võimalik selgitus ei tundunud eriti tõenäoline. Stardis esimest pilku kaardile heites sai selgeks - tänane rada tuleb Poola Ultra Longi põhjamaine märg ja rõve vend.

Metsas leidusid küll mõned normaalselt sõidetavaid hooldusteed, kuid rajad mis nende vahele jäid, koosnesid lõpmatust arvust nurgelistest kividest ja nende vahel lirtsuvast porist. Rattaga sõitmine oli tihti aeglasem, kui rattaga jooksmine, aga maastik hoolitses selle eest, et keegi end mudakivisupis liiga kauaks sõitma ei unustanud ja peletas ratturi varsti sadulast. Leidus laskumine, kus isegi Margus "kukun, end kasvõi puruks, aga sõidan" Hallik otsustas turvalisuse huvides ettevaatlikult alla astuda. Üllatuslikult sõitsin mina sealt hirmuga-pooleks ikkagi alla. Lendav pori kattis kõik võistlejad ja rattad paksu kihiga. Meie prognoositud pooleteise tunniga ei jõudnud ma finišisse, ma jõudsin kaardivahetusse, ainult selleks et leida, et teine ring on sama pikk kui esimene.

Meeste parimal kulus raja läbimiseks lähes 2,5 tundi ja eliitklassi meestest katkestasid peaaegu pooled. Seekord tõi mulle medali ettevaatlikkus, valisin juba algusest rahuliku sõidutempo, vältisin tehnilisi probleeme, ehkki ei vältinud kukkumisi, aga kestsin pingituse ilusti lõpuni ära. Peale finišit kiskusid pingelise ratta taltsutamise järelmõjuna krampi käed, mitte jalad nagu jalgrattaspordis tavaline.

Tõnisele Soome MV-lt 2 pronksi

Nädalavahetusel toimusid Soome MV lühi- ja tavarajal. Eestlastest oli H21 stardis Tõnis. Margus, Raul ja Mart Pais, D21 Ingrit ja Merle Rohtla, H35 Arbo ja H55 Harry.
Võistlused toimusid Hämeenlinna külje all, Aulankonjärvi ümbruses. Maastikud olid osadele meist varasemast tuttavad - 2002 ja 2004 aastatel oli seal juba rattaorienteerumisvõistlusi korraldatud.
Korraldus oli Soome MV-tele omaselt püüdlik, kuid ilmselt rattaorienteerumise kogemuse vähesuse tõttu natuke logisev. Valed tingmärgid, KP numbrid kaardi servas, vead kaardil, eksimused raja trükil võiks olla olulisemad neist. Maastik seevastu pakkus ohtralt ja tavarajal kahjuks ka väga pikalt sügiseseselt mudaseid rattaorienteerumiselamusi.
Eestlaste parim oli Soomes L-US klubi esindav Tõnis, kes langeva vormi pealt sõitis mõlemal päeval pronksmedalile, jättes seljataha maailmameistreid ja -medaliste. Pikema kommentaari oma soorituste ja läbielamiste kohta lisab siia juba Tõnis ise.
Marguse saagiks jäid seekord kandilised metallitükid (Soomes antakse 4.-10. koha omanikele nn plaketit) - esimine päev 4. ja tavarajal ühe suure, ca 10-11 min vea tõttu vaid 5. koht. Ka Margus lisab siia oma kommentaari.
Tavarajal sõitis hästi ka Raul, kes ühtlase sooritusega võttis 6. koha ning samuti oli tavarajal 6. kohal Ingrit.
Tulemused, vaheajad ja muud analüüsid SIIT