esmaspäev, 3. september 2007

Soome MV 2007 Marguse vaatevinklist


Selle aasta Soome meistrivõistlused olid jõudnud ringiga taaskord Hämeenlinna, kus 1999. startisin esmakordselt põhjanaabrite ratta-o MV-l. Hämeenlinna maastikud on minu meelest olnud ratta-o poolelt ühed Soome nõudlikumad, kuna siin on pea alati olnud juures kolmas mõõde.

Minu üheksandad SM-kisat ei andnud medalit veel ka seekord, kuigi kohtadel 4.-5.-6. olen figureerinud mitmetel hooaegadel. Kahju, sest sel aastal olid eriti head võimalused poodiumile tõusmiseks. Ehkki tänavu oli osavõtjaskond kõigi aegade suurim (meeste põhiklassis koguni 52 startijat lühirajal), on tase esikümne sees minu arust omajagu langenud. Või on meie tase äkki niipalju tõusnud? Pakun siiski, et mõlemat.

Konkurentsi olid muide teiste seas pakkumas näiteks suve-o poolelt norrakas Oeystein Kristiansen (o-jooksu MM-kuld 2005 ja 2006) ning suusa-o maailma hetke teine number soome-rootslane Staffan Tunis.

Sel aastal jäi saagiks siis kummalti päevalt plakettipaikka: laupäevasel lühirajal olin 4. (aeg 51.47 ja kaotus +1.56) ja pühapäevasel ultra-pikal tavarajal 5. (aeg 2.35.56 ja häving võitjale +10.47). Lühidalt öeldes olen üllatunud, et niivõrd kehvade sõitudega üldse nii kõrged kohad sain.

Samas füüsiline vorm on MM-i järel olnud väga hea ja võib-olla isegi veel parem kui Tšehhis, millest annavad aimu eelmisel nädalal Leedu rahavõistlusel näidatud sõidud, kus õnnestus suurt konkurenti Tõnist lüüa kahe päeva kokkuvõttes enam kui kolme minutiga.

Ehkki Soome MV-l ma puhta sõiduga kellelegi küll alla ei jäänud, olid rajad siin o-tehniliselt palju nõudlikumad ja nendega ma kahjuks väga hästi hakkama ei saanud. Lühirajal kogunes vigu kokku kolme minuti kanti ja pikal rajal lausa 12-13 minuti jagu.

Lühirada: Ehkki orienteerumine oli algul veidi krobeline, polnud raja esimene pool siiski veel kõige hullem. Täpselt distantsi keskel – 10. kp-s olin viies ajaga 26.18. (Kohe minu ees MM-i lühiraja viienda koha omanik venelane Maxim Zhurkin 26.15 ja Tõnis 26.16) Juhtis Juho Saarinen 25.33, hilisem võitja Tervala oli aega kulutanud 26.04. Suurim osa kaotusest oli kogunenud teevalikul viiendasse +0.34.

Medalite jagamisel said minu jaoks otsustavateks etapid 11-12 ja 12-13, kus suutsin kehvade teevalikute tõttu ära anda kokku 1.36., sellest 13. punktiga koguni 1.10. Läksin seal väikest rada pidi otse lõikama, mis aga osutus sõidetamatuks ja nii tuli paarsada meetrit lihtsalt joosta ratas õlal või käekõrval. Tugeva lõpuga suutsin üldarvestuses küll paar kohta tõusta, kuid tuttav 4. plats jäi siiski ka seekord laeks.

Tavarada: Ehkki olid minu lemmikolud (füüsiliselt äärmiselt raske: pikk rada, vihm, pori, tõusud), ei olnud see minu päev. Laskmata end häirida varajasest stardikohast numbri alt 5, stardiaeg 0.08, tuiskasin rajale kõrge motivatsiooniga ning hakkasin koheselt maksimaalselt pingutama. Esikoha konkurentsist langesin siiski välja kohe esimese pooltunniga, saatuslikuks said kaardilt puuduvad rajad, millel veetsin etappidel 1-2 ja 2-3 kokku kümme liigset minutit. Hooaja suurima vea – vähemalt 9 minutit tegin teel kolmandasse, kus paralleelsituatsioonis otsisin punkti tõsimeeli ja meeleheitlikult ca kilomeetri kaugusel õigest kohast. (Muide, ma ei olnud ainus, kes sellele ekstra-jäljele keeras – vaheajad näitavad, et vähemalt viis venda keerasid peale seda paari lisakilomeetrit rattanina kohe finiši poole.)

Peale sellist eksimust oli tunne algul õige masendav, sest sõita oli veel kaks tundi ning mäng tundus üsna selgelt läbi olevat ja korraks käis peast läbi isegi katkestamise mõte. Aga ma ei ole katkestaja-mees ning püüdsin end igat-pidi motiveerides sõitu võistlusena jätkata. Ülesanne oli siiski raske, sest olin langenud koguni kohale kolmanda kümne keskel ning ka kaotust oli selleks hetkeks kogunenud liidrile juba 10.14.

Etteruttavalt olgu öeldud, et finišis olin viienda kohaga, kaotus võitjale +10.47 ja kolmandale kohale +1.46. Ülejäänud rada vist ei kulgenud eriti pahasti? Siit moraal, mida me ikka ja jälle oleme pikkadel radadel tõdenud – isegi peale väga suurt viga ei ole veel kõik kunagi kadunud.

Huvitav oli vaheaegade võrdlus pikal rajal pronksmedali võitnud ja mind ligi kahe minutiga edestanud Tõnisega – 20 etapist sõitsin tast 19 kiiremini ja kaotasin vaid ühe... Ja kuigi suutsin omavahelises võrdluses sõita lõpuga tagasi enam kui 5 minutit, on fakt et Tõnis tõusis medalivõitjaks ning oli minust kokkuvõttes ikkagi kiirem. See näitab kui oluline on orienteerumisspordis ikkagi hea orienteerumisoskuse osakaal.

Rahule võin jääda ainult 45 minuti pikkuse lõpuspurdiga, kus suutsin viimasel kümnel punktivahel sõita kõik esikolmikusse kuuluvad vaheajad (3-2-2-2-1-1-3-1-3-1). Muide, eelinfo põhjal olime valmis 1.30-1.40 pikkuseks pingutuseks ning seetõttu läksin rajale vaid ühe joogipudeliga. Raja teisel poolel tundsin siiski kerget kustumist ja väga suurt puudust geelide turgutusest, olin need lühikese tavaraja ootuses jätnud rahumeeli autos olevasse kotti.

Lõpetuseks: rada oli nii karm, et katkestajaid oli vaid natuke vähem kui lõpetajaid ning viimane aja kirja saanu, meie mees Mart Pais, kulutas 40 km läbimiseks 4.19.

Õhku jääb veel üks küsimus - kõigi aegade parim rattaorienteeruja Mika Tervala lubas selle hooajaga lõpetada oma pika ja eduka karjääri. Sel nädalavahetusel võitis 39-aastane kuuekordne maailmameister küll lühiraja, kuid pidi katkestama tagavahetaja purunemise tõttu pikal rajal. Kas Teie oleksite rahul sellise tulemusega oma viimasel võistlusel? Spordimehe hing ütleb, et me saame suurt Mikat veel ratta-o radadel näha...

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kuna mu nime on nende võistlustega seoses juba 2 korda mainitud, siis mõtlesin, et lisan ka omi - algaja - mõtteid.
Tegelikult mulle meeldis; meeldis oluliselt rohkem kui EMV. Suurte lootustega võistlustele vastu ei läinud - üldiselt pole õnnestunud üldse piisavalt treenida ja kogu hooaeg on läinud kehemini, kui kevadel seatud eesmärgid olid. Ka 2 viimast nädalat enne SM ei õnnestunud erinevatel põhjustel rohkem tenni teha kui kaks paaritunnist rattaringi. Aga 2 väikest eesmärki siiski oli - kui õnnestuks viimaseksjäämist vältida ja et kaotus võitjale oleks võimalikult väike. Kuna kogu nädala oli Soomes sadanud, siis oli teatavat mudarallit oodata... Laupäevane lühirada oli siiski külalt puhas ja talutav, nõudis puhast jõudu, et kiiresti sõita pluss mõistust, et teha kiireid ja õigeid rajavalikuid. Peale lõppu tundus, et paar väikest viga, üks halb rajavalik(12-13) ja kõik muu oli ainult sõidukiiruse ja enesepiitsutamise taga. Ka lõpuaeg oli väiksem kui kahekordne võitjaaeg - tulemus siis parem, kui keskmiselt senistel võistlustel. Seda, et viimaseksjäämist suutsin vältida, selgus alles eile tulemusi vaadates. Täna kaasvõistlejate rajavalikuid uurides muidugi mõistsin, et rajavaliku vigu oli rohkem, kui üks ja et palju (etapid S-1-2-3) jäi puhtalt sõidukiiruse taha.
Pühapäevased 40,2 km tundusid muidugi veidi kõhedana, kuna aga laupäeval oli sõidetavus hea - tugevad pinnasteed, asfalti, linnaserva tänavaid, siis usaldasin rajameistrit ja uskusin, et kui võitja tuleb pooleteisetunniga, siis ehk õnnestub alla kolme tunniga metsast pääseda. Läks muidugi teisiti - mets oli märg, kaks tugevamat teed, mida mööda siis pikki etappe edasi-tagasi sõideti, enamus KP-d aga soises ja juurikalises kivikülvis. Tehniliselt väga rasked nii tasasel, tõusul kui ka laskumisel. Lisaks veel laudteed soos. Kahel etapil (5-6 ja 11-12) õnnestus ka veidi asfalti kasutada, kuid see rõõm oli väga üürike. Olin juba 5 KP nii väsinud, et ootasin, millal see lõpp saabub - rajast oli ju sõidetud tegelikult veerandi ringi. Kogu edasine võistlus oli suur võitlus enese, soome maastiku ja ilmaga. Mingist hetkest olid kõik hammakad ja käiguvahetajad nii muda täis, et käigud ei tahtnud püsida seal, kus mina oleksin tahtnud. Muidugi olid mudaklimbid ka kahvli, pidurite ja velgede vahel muutudes takistuseks ratta veeremisele. Peale 13 Kp-d oli väsimus juba nii suur, et isegi mõistus tõrkus - mäest alla läksin kerge käiguga ja laskumise lõpus tuli meelde, et raskest oleks ehk oluliselt rohkem abi olnud. Ja ka vastupidi. Ka käed - eriti just küünarvarred ja randmed väsisid ja ratta valitsemine muutus raskeks, kuigi talvel sai kõvasti just ülajäsemeid ja õlavöödat treenitud. Peale 15 kp oli mets kasvõistlejaist tühjaks jäänud - siis oli ainuke soov katsuda rada läbida ja teha seda enne 2,5 tunni möödumist viimase võistleja stardist. Ehk siis mahtuda kontrollaja sisse.
Võistlus oli raskeim võistlus, millel eales olen osalenud, võrreldes ka 24h rogainidega. Kindlasti aga treeninguna hea, kui vaid suudaks ise samasuguseid trenne üksi teha. Tegelikult jäin puudust tundma H21A klssist. Maailma eliidiga pikal rajal rindapista on siiski liiga vara(hilja?).
Jäänud veel 2 võistlust: 29.09 Jämil ja 06.10 Kokkolas.
Pange siis teiegi kenasti oma rajavalikud routgadet´isee ülesse.

Tõnis ütles ...

Mart mainis, et käiguvahetus tegi tuska. Mina puhastasin esmaspäeval kokku 2,5 tundi ratast kaevates muda ja rohtu välja kõikvõimalikest vahedest. Seda tehes muutus järjest imetlusväärsemaks see, et kuidas mu ratas suutis pühapäeval täiesti laitmatult toimida. Ju oli õnne.